Probleemid ja lahendused

PROBLEEMID JA LAHENDUSED I (internetist)

Käitumishäiretest räägitakse tihti, kuid probleemi lahendama asudes taipab koeraomanik sageli, et vea on kuskil teinud tema ise. 80% koera käitumisest on õpitud, 20% pärilik. Me ise kasvatame oma koertest probleemsed! Loomulikult on erandeid, kuid sellisel juhul on juba viga tehtud koera aretuses. Korralik vastutustundeline kasvataja aretab vaid psüühiliselt terveid koeri! Koerad on väga head psühholoogid ja tavaliselt tunnevad oma peremehi läbi ja lõhki. Koer kasvatab ka pidevalt meid, kuid me ei taipa seda. Et probleeme ei tekiks, peaks iga koeraomanik käituma nagu karjajuht, aru saama, et mis on koerale lubatud, see on alati lubatud, mis keelatud, see on alati keelatud ja loomulikult mõistma, et koer õpib kogu oma elu – oma reaktsioonide ja käitumisega õpetame teda kogu aeg.Nüüd konkreetsemalt probleemidest.

Koer valvab oma toitu ja uriseb, kui peremees tema lähedusse tuleb. Kas selline koer on agressiivne? Ei pruugi olla! Pigem on sellisel puhul tegu ebakindla koeraga kes kardab, et temalt toit ära võetakse. Stress. Usalduse puudus! Lahendus on lihtne – koerale tuleb selgeks teha, et kui temalt ka toit nina eest ära võetakse, saab ta selle tagasi. Võta 2–3 toidunõud ja pane nendesse koera tavalist toitu, aseta nõud põrandale umbes meetriste vahedega ja kutsu koer sööma. Samal ajal kui koer sööb ühest nõust, lisa teise midagi eriti maitsvat, kui üks nõu saab tühjaks, lisa sinna maitsvamat kraami. Toimi niimoodi näiteks 4 päeva. 5 –ndal päeval hakka maitsvamat toitu panema samasse kaussi, kust koer parasjagu sööb. (Kui tekib probleeme, hakka kausse iga päevaga teineteisele lähedamale nihutama kuni lõpuks on kausid kõrvuti). Kui tunned, et koer enam ei reageeri sinu juuresolekule ja sind usaldab, tõsta HETKEKS tema toidukauss üles, et sinna midagi maitsvat lisada. Niimoodi peaks koer õppima, et sinu juuresolek tähendab seda, et tulemas on veel midagi maitsvamat.

Koer tirib rihmast, temaga on võimatu jalutada. Kõigepealt mõtle järele, kas sa oled oma koera õpetanud rihma otsas käima? Kas sa kasutad flexit? (Flexi õpetab koerale kiiresti selgeks, et tirimisele annab rihm peagi järele, koer ei taju rihma pikkust). Tihti koeraomanik julgustab koera tirima, pidevalt korrutades “Ei tiri”, “ole nüüd ilusasti” jne.jne., koerale võib see tunduda takka kiitmisena.Koer ka muide harjub pideva rihma pingulolekuga! Esimene samm on seega lõpetada flexi kasutamine! Koerale mitte tirimise õpetamisel tuleks kasutada alati sama jalutusrihma, et koer tajuks rihma pikkust. Nüüd IGA KORD kui koer tirima hakkab jääme seisma nagu soolasammas. Ei liigu mitte ühtegi sammu! Vajadusel tuleb hoida jalutusrihma kasvõi kahe käega! Koer võib rabeleda, sikutada ja igasuguseid imetrikke teha, kuid enne temaga edasi liikuda ei tohi, kui ta jääb täiesti rahulikuks – loomulikult õige käitumise eest kiidame teda. Teine, natuke karmim variant on järgmine : koer tirib, jääme seisma, ütleme järsul toonil “Ei” , kui koer üritab edasi minna (tirib) ütleme uuesti “Ei” ja samaaegselt tõmbame järsult rihmast. PS. Mitte liiga kõvasti, eesmärgiks ei ole koerale haiget teha! Seda rihmatõmmet peab oskama, et mitte vigastada koera kaelalülisid. Sellise tõmbe eesmärk ei ole mitte koeralevalu tekitamine vaid koera tähelepanu endale suunamine. Siis anname koerale käskluse “Istu”. Kui koer istub, siis kiidame teda. Ja hakkame edasi liikuma. Sellise probleemi lahendamine nõuab palju kannatust ja järjepidevust. Tuleb meeles pidada, et kui kasvõi üks kord on lubatud koeral tirida, hakkab ta seda järjepidevalt uuesti proovima. Võib-olla täna lubatakse?

Inimese najale hüppamine. Siin tuleks natune maha istuda ja mõtelda, millest selline käitumine on tingitud. Kas me koju tulekust või külaliste saabumisest teeme nii suure sündmuse, et koer läheb elevile? Jälle tasuks eelkõige enda käitumist analüüsida. Kutsikate puhul soovitatakse enne tervitamist maha kükitada, siis ei teki tal ka tahtmist üles hüpata – kutsikad ju tahavad meie nägu limpsida ja see on normaalne, kutsikad tervitavad niimoodi ju oma ema. Nüüd suurema koera puhul tasuks mõelda, kas see on tema komme tervitada või on tegemist dominantse käitumisega. Kui lisaks inimeste najale hüppamisele esineb ka muid dominantse käitumise märke, tuleks koeraga hakata tegema karjajuhi positsiooni süvendavaid harjutusi. Kuidas siis ikkagi koera ümber õpetada? Paljud soovitavad koerale tagumise käpa peale astumist – ma ei peaks seda õigeks, esiteks on see ebamugav, teiseks seostub koerale omaniku lähedalolek valuga. On paremaidki meetodeid. Üks võimalus on koju tulles koerast mitte välja teha ja kui koer hüppab üles, siis samaaegselt talle lihtsalt sõnatult selg pöörata. Tal ei ole siis käppadega kuskile kinni hakata. Sellisel moel me ei julgusta teda tahtmatult üles hüppama. Pidev keelamine nimelt võib koerale tunduda kiitmisena, ta on ju lihtsalt õnnelik, et koju tulid ja pole kõige tähelepanelikum! Teine variant on koera üleshüppamise ajal samm koera poole astuda, ta on sunnitud taganema ja seda pole tal lihtne ainult tagumiste käppade peale toetudes teha. Kolmas variant on haarata üleshüpanud koera esikäppadest kinni ja hoida teda sellises asendis – tal hakkab ebamugav, ilmselt üritab ta hoidja käsi varem või hiljem näksima hakata, siis laseme käpad lahti. Ja neljas variant – koju tulles viskame põrandale maiust/mänguasja, koer hakkab sööma/mängima ja “unustab” tervitamise. Üsan peagi tekib tal refleks, et omaniku saabudes leian ta eest maiust.

Koer on juba täiskasvanud, kuid teeb oma häda tuppa. Tihti võib põhjus olla meditsiinilist laadi, eriti siis, kui tuppa tegemine algas äkki ja koer on muidu puhtust pidanud. Igaks juhuks tasuks konsulteerida loomaarstiga. Põhjusteks võib olla külmetamine, põletikud, sobimatu toit, allergia jne. Kui koer teeb tuppa vaid üksi kodus olles, võib põhjuseks olla üksindusahistus. Samuti võib domineeriv koer märgistada oma reviire, pissida nö protestiks, kui tunneb, et teda ei ole tema meelest vääriliselt koheldud – selge domineerimise märk on peremehe asemele pissimine.Samuti võib igavlev koer tahta niimoodi endale tähelepanu tõmmata – ka negatiivne tähelepanu on parem, kui üldse mitte midagi! Kindlasti tuleb selliste probleemidega koera aktiviseerida, kui tegu on ara koeraga, siis tõsta tema enesekindlust, pakkudes talle ülesandeid, mida ta edukalt suudab lahendada ja kiita teda kõikide õnnestumiste eest ohtralt. Vähenda ajutiselt koerale antavat veekogust. Domineeriva koeraga tuleb kindlasti teha karjajuhi positsiooni parandavaid harjutusi. Koeral võib olla ka stress! Näiteks on toimunud mingi suur muutus tema elus, kolimine vms. Muide, kunagi ei koristata koera hädasid tema ees, ta õpib ruttu, et selline käitumine on kindel viis tähelepanu saada. Ja ei karistata – karistamine on ka tähelepanu, pealegi võib karistamine olla ebaefektiivne, koer teeb oma hädad lihtsalt sinu eest salaja või ei tee seda sinu lähedalolekul ka hiljem õiges kohas. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, võib põhjus olla lihtsalt selles, et koera pole õpetatud puhtust pidama – siis tuleb teda nagu kutsikat õpetada, iga tunni tagant välja viia ja õigesse kohta häda tegemisel ohtralt kiita ja /või isegi maiust anda. On veel olemas nn rõõmupiss, koer pissib või sirtsutab suurest elevusest, sellisel juhul loomulikult vähendatakse selliseid ärevust tekitavaid situatsioone nt kui koer läheb ärevaks külaliste saabudes, palutakse külalistel koerast mitte välja teha ja lubatakse koeral tervitada neid alles siis, kui ta on rahunenud.

Koer ei kuuletu mu käsklustele. Ta kuuleb neid küll, tal on meist märksa parem kuulmine! Aga kas sa oled ikka koerale käskluse tähenduse selgeks õpetanud? KAS SUL ON OMA KOERAGA KONTAKT??? Kui koeraga pole kontakti, on ta tõesti “kurt”! Kas sa annad käskluse ühe korra või kordad seda mitmeid kordi? Kui koer on harjunud, et esimesele käsklusele järgneb teine, siis veel kolmas ja neljaski, siis pole mõtet lootagi, et koer esimese käskluse peale koheselt kuuletub. Väga raske on ennast distsiplineerida, käskluste kordamine tuleb nii automaatselt. Missuguse häälega sa käsklust ütled? Vihaselt, ebakindlalt? Või innustavalt? Kas sa kiidad oma koera peale käskluse täitmist või “jätad ta sinnapaika” ja pöördud oma tegemiste juurde tagasi? Kas sa oled talle andnud võimaluse käsklust mitte täita, löönud käega, ah teine kord….Pisut järele mõeldes, peaks ka põhjus selguma. Kuldreegel on: KOERALE ANTAKSE KÄSKLUS VAID ÜKS KORD, PEALE ÕIGET SOORITUST KOERA KIIDETAKSE. KUI KÄSKLUS ON ANTUD, SIIS KOER PEAB SEDA TÄITMA. MITTE KUNAGI ÄRA ANNA KOERALE KÄSKLUST, KUI SA EI OLE KINDEL, ET TA SEDA TÄIDAB. Selline käitumine peaks enamjaolt ka koera jälle “kuuljaks” tegema. Siiski üks aga, koeral tuleks lasta ka koeraelu elada, ei ole mõtet teda kogu aeg käskude-keeldudega sundida. On ülekohtune sundida koera näiteks jalutuskäigu ajal kogu aeg kõrval käima või pidevalt kui koer midagi tema jaoks huvitavat teeb, teda oma tegevuse juurest ära kutsuda.

Koer on agressiivne, domineeriv või hammustab. Siin tasub kindlasti nõu pidada spetsialistiga, et selgitada, kas me oleme ise oma koera agressiivseks kasvatanud või on tegemist geneetilise veaga. Kui koer kipub domineerima, võivad abiks olla karjajuhi positsiooni kinnistamise harjutused – tihti on põhjus lihtsalt selles, et me ei oska käituda karjajuhina. Igasugune koera füüsiline karistamine ja vaimne terroriseerimine teevad varem või hiljem koera agressiivseks – kõige ohtlikum koer on hirmunud koer! Koer võib olla ka haige, tal võivad olla näiteks äkilised valuhood ja ta hammustab. Igasuguse agressiooni puhul tasub kindlasti pöörduda kogenud koerakoolitaja poole!

Koer kardab äikest – paugukartus ja helidetundlikkus. Selline probleem võib olla geneetiline, sellisel juhul on peaaegu lootusetu seda välja ravida. Mõnedele koertele teevad teatud hääled lausa füüsilist valu. Arvatakse ka, et mõned koerad võivad saada äikese ajal elektrilööke, näiteks kui koer tunnetab äikest ette ja äikese ajal üritab põgeneda nt vannituppa ja üritab ennast maandada. Üldiselt võib öelda, et kui koer on õppinud paugukartlikuks, siis saab teda ka ümber õpetada. Samas on tähtis ka teada, et paugukartlikkus progresseerub nagu teisedki koerte hirmud ja enamalt jaolt ka probleemkäitumine. Igatahes tuleb kutsikat igasuguste helidega võimalikult varakult harjutada, ta võib ehmuda küll kergesti, kuid saab tavaliselt sellest ehmatusest sama kergelt üle, loomulikult peab koeraomanik sellistes olukordades õigesti käituma ja kutsikat julgustama. Mina viisin näiteks oma 9 nädalase kutsika julgelt äikese ajal õue ja mängisin temaga, ta ei pannud müristamist tähelegi. Tegin seda spetsiaalselt, et ta tulevikus äikest ega müristamist ei kardaks. Kuidas siis toimida paugukartliku koeraga? Muidugi teda järkjärgult helidega harjutades! Alustama peab niivõrd vaiksest helist, et see veel koera põrmugi ei häiri, tasapisi suurendatakse heli tugevust. Alustada võiks kodust, kus koer tunneb ennast niikuinii kindlamalt, kasutada saab näiteks telekat, eks neid actionfilme näidatakse tihti ja sealt kostub ju paugutamist palju. Igasuguseid helisid, äikest jms. saab tõmmata siit.
Selline õpetamine võtab omajagu aega, pakun välja, et oma pool aastat regulaarset tööd, aga tulemus on seda väärt! Tuleb jälgida, et helide tugevust tõstetakse väga ettevaatlikult. Enne ei tohi helitugevust tõsta, kui koer ei reageeri antud tugevusele mitte mingilgi moel! Kasulik on harjutuste ajal koera toita või temaga mängida, koera masseerida, kuidas koerale rohkem meeldib – niimoodi võib hirmu allika koerale “meeldivaks” heliks teha. Põhiline on ta tähelepanu häirivatest teguritest eemale juhtida – kasuta oma fantaasiat, sina ju tunned oma koera kõige paremini. Meeles tuleks veel pidada, et stressis koer on alati vastuvõtlikum igasuguste ärritite suhtes, tema hirmukünnis on madalamal. Kindlasti tuleks ka paugukartlikku koera aktiviseerida. Kui probleem paistab olevat pärilik, ei jää muud üle, kui lasta koeral rahus oma asemel olla, äikese ajal võib panna talle kasvõi vatitropid kõrva, tuleb teha kõik, et koeral oleks olemine vähemalt talutav.

Koer haugub pidevalt. Nojah, haukumine on koera jaoks loomulik. Koer haugub, et oma karja hoiatada või siis lihtsalt suurest igavusest ning sellest tulenevast stressist ja närvilisusest. Koeraomanike jaoks muutub haukumine tavaliselt probleemiks siis, kui koer käsu peale vait ei jää. Aga selleks,et koerale õpetada käsklus “Tasa”, tuleb talle õpetada kõigepealt käsklus “Haugu” või “Hääl”. Mõlemaid käsklusi on õpetada äärmiselt lihtne, eks igaüks teab, millises olukorras ta koer kõige kergemini haukuma hakkab – ütleme siis samal ajal nt “Hääl” ja nö kiidame takka. Kui siis haukumise ajal ütleme “Vait” ja kui koer kasvõi sekundiks lõpetab, pistame talle kiiresti maiuse suhu, ise samal ajal teda kiites. Ma arvan, et koer õpib need seosed küllaltki ruttu. Kui see “Tasa” ikka kohe kuidagi kohale ei taha jõuda, võib proovida kasutada veepritsi (veelevõib lisada äädikat või sidrunit, et maitse kehvem oleks, loomulikult ei tohi siis seda vedlikku silma sattuda!).Ütleme koerale “Tasa” ja kui ta ei reageeri, pritsime talle vett suhu, kiidame ja anname maiust. Muidugi veepritsi tuleb alati kasutada nii, et koer seda meie käes ei näe, ega tea, et see karistus just meilt tuleb.

Toidulauast kerjamine. Üldiselt kutsikas ei oska toidulauast omal algatusel kerjama hakata. Kui ta laua juurest ikka kunagi midagi head saanud pole, ei tule talle ka pähe sealt midagi kerjata. Asi ei olegi ainult toidus, vaid tähelepanus üldisemas mõttes. Seega, kui sööme, “pole koera meie jaoks olemas”! Nii lihtne see ongi! Aga piisab vaid ühest järeleandmisest ja ongi probleem käes.Koer hakkab alati ootama, äkki täna tuleb midagi…Kahjuks on selliseid inimesi (külalisi), kes mõtlevad, et ah, mis see üks kord ikka teeb. Mida kauem koeral lubatakse kerjata, seda raskem on sellist käitumist ümber õpetada! Reegel on see -koer saab süüa ainult omast kausist, alati ühes ja samas kohas ja kindlatel kellaaegadel, maiust antakse talle vaid koolitamisel ja söögilaua ääres ei tehta koera märkamagi. Kui koer tõesti tuleb lausa füüsiliselt laua ääres häirima võib talle korra kurja pilguga otsa vaadata ja demonstratiivselt uriseda. Võtab aega mis ta võtab, aga ükskord ta selle selgeks saab, et kerjamisel pole mõtet.

Toidu laualt varastamine. Seda kommet on tegelikult väga lihtne välja õpetada. Tuleb välja panna peibutussööt lauale ja näiteks nööridega ühendatud plekkpurgid (võib kivikestega täidetud) või mina kasutasin Uus ja Kasulik kataloogist ostetud väikest aknaalarmi. Ühesõnaga midagi, mis teeb kolinat vms häält, mis koera ehmatab. Ise läheme samast ruumist minema ja kui koer hiilib varastama, kukuvad purgid ümber/maha või alarm hakkab tööle. Samal ajal jookseme sinna ruumi ja hakkame dramaatilise häälega koera haletsema nagu oleks midagi hirmsat ja jubedat juhtunud. Uskuge, paar-kolm korda ja rohkem koer ei varasta.

Koer on arg, kardab võõraid inimesi või teisi loomi. Põhjus tavaliselt selles, et koera ei ole kutsikana sotsialiseeritud st. tal ei ole lihtsalt suhtlemiskogemusi. Teine põhjus on mingi läbielatud ebameeldiv kogemus, tihti just kutsikapõlves, mis on koerale mällu jäänud. Et argusest jagu saada, tuleb koera enesehinnangut ja enesekindlust tõsta. Tuleks endalt küsida, kas ma käitun nagu karjajuht, kas ma pakun oma koerale kindluse- ja turvatunnet? Kui koer on hirmunud, kas ma käitun õigesti või tahtmatult teen asja hullemaks? Kas ma tegelen oma koeraga piisavalt, kiidan teda? Palju ma pakun oma koerale poitiivseid emotsioone, tunnet, et ta on millegi toredaga hakkama saanud? Palju ma pakun talle kogemusi? Kui koer on harjunud elama vaid oma aias või toas nelja seina vahel, on täiesti loomulik, et uus ümbruskond teda hirmutab! Seega – käi oma koeraga erinevates kohtades, alguses loomulikult rahulikes – kui koer tunneb ennast juba kindlalt ja näeb et midagi halba ei juhtu, mine järk järgult tema jaoks raskematesse kohtadesse. Tähtis on ise käituda rahulikult ja loomulikult. Kui koer kardab, peab tal võimaldama leida sinu juurest turvatunnet! Ole rahulik, haiguta ja ringuta demonstratiivselt mitu minutit. Haigutamine on koertekeeles väga tugev rahustamissignaal. Samuti pea pööramine. Kui koer on rahunenud, mängi temaga! Tee kasvõi imelikke häälitsusi või hulla temaga, peaasi, et ta tähelepanu ebameeldivast kaoks.

Koer ei lase hambaid vaadata. Ka inimesel on ebameeldiv, kui hambaarst talle midagi suhu topib, onju? See on intiimne tsoon nagu inimesele, nii ka koerale. Selleks, et koer lubaks oma hambaid vaadata, tuleb teda sellega harjutada. Kõigepealt tuleb hammaste näitamisest teha koera jaoks meeldiv kogemus. Kui tegu on juba vanema koeraga, siis alguses õpetatakse ta hambaid näitama oma pereliikmetele, hiljem juba võõrastele. Oluline on muidugi ka teada, kas koer üldisemas mõttes on käeliste kontaktidega harjunud või on ka selles osas ebakindel. Harjutatakse jälle tasapisi ja järk järgult, kõigepealt pakutakse koerale maiust ja silitatakse tema suud, siis hakatakse kergitama natukene igemeid jne.jne. Tasa ja targu! Järgmine samm on see, et samal ajal seisab sinu kõrval koera jaoks võõras inimene, kui see teda enam ei häiri, pakub see inimene talle maiust, puudutades ta suud, järgmisel korral paneb sekundiks oma sõrmed koerale suhu ja samamoodi tasapisi jätkatakse edasi. Mitte kunagi ei tohi koera sundida paigal olema ja vägisi hambaid näitama! Kutsikaid harjutatakse juba varakult igasuguste hooldustega. Järjepidev harjutamine viib tulemusteni.

Koer ei luba endal küüsi lõigata. Kõikide koera hoolduse toimingutega tuleks juba kutsikat harjutada. Samuti küüntelõikamist, me ei lõika muidugi iga päev küüsi, kuid me võiksime seda imiteerida. Siis koer harjub ja õpib, et sellised protseduurid ei olegi tegelikult ebameeldivad. Küünte lõikamine ei ole koerte jaoks valus (loomulikult sellisel juhul, kui veresoonde ei lõigata), küll aga ebamugav, sest koer peab pikka aega kindlas asendis püsima. Tuleb mõtelda, mda koer kardab? Kui koer läheb ärevaks juba küünetangide nägemisest, tuleb talle need tangid “meeldivaks” teha. Võtame küünetangid, laseme koeral neid nuusutada ja samal ajal anname talle maiust. Kui koer tangide nägemise peale rahuneb, siis paneme tangid ära. Järgmised korrad toimime sama moodi, niikaua, kuni koer küünetangidele enam ei reageeri. Siis võtame näiteks koera ühe käpa endale pihku ja küünetange hoiame teises käes, järgmine samm on tangidega küüne puudutamine, siis edasi ühe küüne lõikamine, siis ühe käpa küünte lõikamine jne. Peale igat õnnestunut harjutust anname koerale maiust. Üldiselt on lihtsam koertel küüsi lõigata, kui nad on väsinud. Aga, on üks aga – kas koer kardab küünte lõikamist või koer EI LUBA küüsi lõigata?! Viimasel juhul tuleb kindlasti teha karjajuhi positsiooni tugevdamise harjutusi!

PROBLEEMID JA LAHENDUSED II

Koer jookseb kodust minema. Väga levinud probleem, eks ole. Kahjuks on asi nii, et kui koer juba selle maigu suhu saab on teda raske ümber õpetada. Tuleb aru saada, et ümbruskond on koerale tõesti NII huvitav. Kõige tavalisem põhjus miks koer ära jookseb peitub lihtsalt selles, et tal on igav. Esimene samm ongi koera aktiviseerimine, st vaimne ergutamine, see väsitab koera tunduvalt rohkem, aga ei tekita tal stressi. Teine ärajooksmise põhjus on kõrge libiido – koer jookseb ära “armastusest”. Selleks, et koer ära ei jookseks, tuleks oma kodu talle võimalikult “huvitavaks” teha, muidugi ei tohi mitte kunagi koera karistada kui ta koju tagasi tuleb, vastupidi, ta tuleks vastu võtta sõbralikult ja positiivselt. Eesmärk on see, et koer hakkaks mõtlema, et kodus on toredam kui mujal.

Koer kardab mingit konkreetset eset. Muruniiduk, tolmuimeja vms. Siin on levinuim põhjus kutsikaeas kogetud ehmatus või šokk või on keegi tahtlikult selle esemega koera hirmutanud. Probleemi lahendamiseks tuleb see ese teha koera jaoks meeldivaks. Vaja on kannatust, sest koer peab edenema oma valitud tempos. Meie ülesanne on märgata koera huvi selle eseme vastu ja teda selle huvi eest kiita ja premeerida. Mul kartis koer muruniidukit – tõstsin muruniiduki kuurist välja, panin sinna peale peotäie maiust, läks mitu tundi, enne kui koer julges seda nuusutama minna. Siis ootas teda ees meeldiv üllatus. Järgneva nädal aja jooksul tegin seda harjutust iga päev. Koer hakkas juba ootama, millal muruniiduk välja võetakse! Järgmine samm oli see, et panin niiduki tööle, ise seisin seal juures maiused käes. Koer “julges” minu juurde tulla, andsin talle maiust. Ta koges, et töötav muruniiduk ei tee talle midagi paha. Selliselt harjutades läks paar päeva ja ta enam niidukit ei kartnud. Oluline on meeles pidada, et koera EI SAA SUNDIDA, ta peab omaalgatuslikult hirmuallikaga tutvuma.

Koer on ülienergiline, närviline ja elav. Tundub et miski ei väsita teda, jookseb, klähvib jne. Põhjus selles, et koer on stressis, teda on vähe VAIMSELT aktiviseeritud. Aktiviseerimine ei ole füüsiline liikumine vaid vaimne trenn. Just liigne koer füüsiline väsitamine tekitab temas stressi ja koer muutub aina erksamaks. Kõigepealt tuleb vähendada füüsilist trenni ja koera tunduvalt rohkem aktiviseerida. Igasugused pallimängud, sikutusmängud jms on keelatud. Õpeta koera rahunema, selleks on koera silitamine, masseerimine, rahustava häälega rääkimine jms. Tegele koeraga niikaua, kuni tunned, et ta on täiesti rahulik, tema lihased on lõtvunud. Arvan, et probleem laheneb u 2 nädalaga.

Autosõidutõbi. Tavaliselt on põhjus psüühilist laadi – koeral on lihtsalt autosõidust halvad kogemused. Nt. meeldejäävad sõidud loomaarsti juurde 😉 Siingi on abiks harjutamine ja veelkord harjutamine. Kui koer läheb ärevile juba enne autosse minekut tuleb harjutamist alustada auto meeldivaks tegemisega. Ava mõlemalt poolt autouksed, pane pinkide peale ohtralt maiust ja katsu koer niikaugele saada, et ta vabatahtlikult autosse roniks. Paar päeva tasub sellega piirdudagi. Järgmine etapp on lühikesed sõidud, aitab paarist minutist ja sihtkohta jõudes anname koerale ohtralt maiust, mängime temaga või teeme midagi muud tema jaoks meeldivat. Koju tagasi jõudes, tuleb käituda tavaliselt, nii nagu midagi erilist poleks juhtunud. Järk järgult tuleb siis neid sõiduminuteid suurendada, kuni ühel päeval hakkab koer vägisi auto poole minema…

Koer närib oma saba, lakub käppasid. Siin võib olla tegu neuroosiga, ainevahetushäiretega või allergiaga mis tuleneb tihti sobimatust toidust. Neurootilisel koeral on see eneserahustamise viis. Tavaliselt on sellised koerad närvilised ja stressis. Stressi võib olla tekitanud igavlemine ja vähene aktiviseerimine. Esimene asi peaks olema käik loomaarsti juurde, et selgitada välja, kas koeral on allergia. Võib-olla tal nahk pidevalt sügeleb ja sellest ka närvilisus. Kindlasti tasuks toitu muuta. Ja järgnevalt tuleks ette võtta pikk-pikk aktiviseerimise programm. Koera tuleb hoolikalt jälgida ja kohe, kui ta hakkab nt oma saba närima, tuleks ta tähelepanu mujale tõmmata, temaga midagi huvitavat teha.

Koer “ratsutab” esemete või inimeste peal. Kutsikate puhul on see käitumine normaalne, see läheb ise ajapikku mööda. Tuleb lihtsalt talle mitte tähelepanu pöörata. Mingil juhul ei tohi sellest suurt numbrit teha – ta hakkab seda muidu tähelepanu saavutamiseks kasutama. Täiskasvanudl koertel võib tegu olla kas kõrge libiidoga või dominantse käitumisega. Koertekeeles on teisele selga ronimine kõige dominantsem tegu. Kasu on karjajuhi positsiooni tugevdavatest harjutustest. Kui tegu on kõrge libiidoga, võib koerale anda värsket küüslauku, see mõjub hästi tema hormonaaltasakaalule. (Suurt tõugu koerale 1 küüs, väikestele piisab poolest).

Koer sööb prügi  jms. sodi. Tavaliselt algab see mingi aine puudusest, hiljem muutub lihtsalt halvaks harjumuseks. Kui koer on hakanud seda hiljuti tegema võib abi olla lihtsalt toidu muutmisest. Kui see komme on olnud juba kauemat aega, tuleb kasutada käsklust “Ei”. Ja jälgida, et jalutuskäigud oleksid huvitavamad.

Jalutuskäikude ajal üritab koer ära joosta. Sa ei ole järelikult oma koerale huvitav! Ilmselt peale tagasi tulekut oled vihane ja närvis ka, on tal siis tore tulla? Ka võib probleem olla karjajuhipositsiooni puudumises st. koer arvab, et tema on karjajuht. Kari hoolitseb alati selle eest, et ta karjajuhist maha ei jääks. Esimene samm on õpetada koerale korralikult selgeks käsklus “Siia” võid õpetada teda nagu kutsikat, peida ennas aeg ajalt ära jne. Koeraga tuleb palju tegeleda ja teda aktiviseerida, talle tuleb õpetada, et sinuga koos olemine on huvitav. Nüüd jalutuskäikudel, kui märkad, et koer tahab hakata kuskile ära minema, kutsu ta enda juurde, kiida teda ja hakka temaga mängima. Tee talle selgeks, et sinuga koosolemine on põnevam. Ära unusta, et koera ei tohi kunagi karistada, kui ta sinu juurde tagasi tuleb!

PROBLEEMID JA LAHENDUSED III

Kaevamine. Põhjused, miks koer kaevab on enamjaolt järgmised: tõu eripära, nt. taksid, retriiverid, afganistani hurt, terjerid jne; kõrge õhutemperatuur, koer otsib jahedust; igavus; maapinnast tulevad huvitavad ja värsked lõhnad või on koer sinna varem midagi peitnud. Kui tegu on koeratõuga, kellel kaevamine on sünnipäraselt loomuses, võiks pakkuda talle aias ühe koha, kus ta tohiks kaevata. Õiges kohas kaevamise eest tuleks siis kiita ja vales kohas keelata. Kui koeral on mingi kindel koht, kus ta kaevab, aga ei tohiks, võib aidata, kui sinna kaevatud kohta peita suurem kivi, kanavõrk vms. Sellisel juhul ootab koera järgmisel korral ees ebameeldiv üllatus. Kui ise koerale peale sattuda, tuleks abiks võtta veeprits, tuleb koerale öelda “Ei” ja kui ta ei lõpeta, siis korra teda pritsida. Lõpetamise eest loomulikult ei tohi unustada koheselt kiitmast ja alternatiivset tegevust pakkumast.Teine moodus on kasutada nn veepommi, st õhupall täidetakse veega ja kui koer kaevab, visatakse see ta kõrvale. Kindlasti tuleks koera aktiviseerida, eriti kui on alust arvata, et koer kaevab igavusest.

Kutsikas näksib ja “hammustab” käsi jm. Enamjaolt kaob see komme iseenesestki hiljemalt 7-ndaks elukuuks, kuid samas on oluline kutsikale õpetada, et igasugune hammaste kasutamine inimeste puhul on taunitav. Paku oma kutsikale ohtralt närimiskonte- ja mänguasju. Hammaste vahetumise ajal võid mõne riidest mänguasja märjaks teha ja mõneks ajaks sügavkülma panna. See leevendab igemete sügelemist. Väldi igasuguseid võistlemis- ja tirimismänge, kus kutsikas läheks hoogu ja metsikuks. Õpeta kutsikale, et hammustamine ja näksamine on valus. Kasutada võib ka veepritsi mis sisaldab sidruni- või äädikavett. Kui kutsikas hammustab või hakkab käsi näksima, tuleks talle seda vett suhu (!) pritsida (muidugi nii, et ta ei saaks aru, et seda teed just sina), ta hakkab seostama oma tegevust halva maitsega suus.

Koer ronib nt. diivanile, kuigi ta ei tohi seda teha. Tegu koera loomuomase käitumisega, magamisasendiks otsitakse pehmem koht ja põrandapinnast kõrgemal olles on ümbritsevast ka parem ülevaade. Tuleb aru saada, et koer ei tee vahet diivanil, voodil, toolil jms ega saa aru, et diivanil lamamine on lubatud, voodil aga mitte. Kui kutsikal on lubatud nt diivani peal olla, hakkab ta seda oma territooriumiks pidama, sellisel juhul on raske teda ümber õpetada, see on loomulikult võimalik, kuid võtab üpris kaua aega. Õpetamisel oleks tähtis tabada hetke, kui koer hakkab diivani peale minema ja sel hetkel teda keelata ja kui ta katkestab oma tegevuse, siis kiita ning anda maiust. Kui kedagi kodus ei ole, võib proovida kasutada täispuhutud õhupalle. Neid tuleks omavahel kinnitatuna panna nt diivanile, juhul kui koer üritab sinna hüpata, saab ta ebameeldiva kogemuse osaliseks. (Seda võtet ei saa kasutada muidugi koeraga, kes on helitundlik või paugukartlik). Enamus koerad ei roni mööbli peale, kui meile seal ruumi ei jätku seega võib aidata ka lihtsalt “barrikaadi” paigaldamisest.

Urisemine. Urisemine ei pruugi tähendada, et tegu on agressiivse koeraga, pigem on see ebakindluse, hirmu/arguse ja usaldusepuuduse märk. Tuleks jälgida koera üldist kehahoiakut, tavaliselt on siis kõrvad peadligi tõmmatud ja saba jalgevahel. Probleemi lahendus peitub usalduse ja kindlustunde tagasivõitmises. Kui koer uriseb või reageerib jalutuskäikude ajal vastutulijatele, tuleks vaagida, kas tegu on õpetatud käitumismudeliga või peab koer end karjajuhiks. Õpetatud käitumismudeli puhul matkib koer oma peremehe käitumist, me ei pruugi ise arugi saada oma hoiakutest ja signaalidest, kuid koer tajub seda. Muud põhjused võivad olla valu, puudulik sotsialiseerimine kutsikaeas või hirm võõraste vastu.

Koprofaagia ehk väljaheidete söömine. 
Sellise käitumise kohta on palju erinevaid arvamusi. Osad kasvatajad arvavad, et tegu võib olla kutsikana õpitud käitumisest – kutsikas nimelt näeb, et ta ema sööb kutsikate väljaheited ära ja/või õpib sellist käitumiset oma peremehelt. Seepärast soovitatakse sellise probleemi ilmnemisel koristada kutsika/koera väljaheited ära nii, et tema seda ei näe. Põhjus võib olla ka mingi toitaine puuduses, näiteks arvatakse, et koprofaagiat esineb rohkem koertel, kelle söödas on palju viljatooteid ja kelle sööt on süsivesikute rohke, aga kuna koera soolestik on lühike, ei suuda organism kõiki vajaminevaid aineid omastada, väljaheide on toitainerikas ning koer hangib omale vajalikud ained seda süües. Kuuldavasti on paljusid aidanud koerale purustatud ananassi söötmine.
Tervise aspektist vaadates võib tegu olla kas eriti kutsikatel esinevad ussid, soolestiku bakteriaalsete muudatustega ( aitab B-vitamiini, seleeni, E-vitamiini ja Tehobacteri lisamine toidu hulka) või koguni  kilpnäärme talituse häiretega, sellisel juhul on toitainete omastamine häiritud ning väljaheited sisaldavad rohkelt toitaineterikkaid seedimata aineid. Tegu võib olla ka tähelepanu välja kutsumisega – koer teab, et sellisele käitumisele reageeritakse. Ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu! Sellisel juhul peaks koera aktiviseerima, kui ta tabada antud tegevuselt, juhtida ta tähelepanu mujale ja pakkuda talle toredamat ja huvitavamat tegevust. Peab olema küll ettevaatlik, et ta ei hakkaks neid kahte asja omavahel seostama a la hakkan kakat sööma, minu juurde jookseb peremees ja hakkab minuga mängima. 
 Kui tegu on õpitud käitumismudeliga võib aidata ka see, kui toidule lisada komponente, mis teevad väljaheite pahamaitseliseks.
Müügil on ka FORBID- https://koertekeskus.ee/product/forbid-rooja-soo…-valtimiseks-50g/

KARJAJUHT, KUIDAS SELLEKS SAADA?

Kõigepealt tuleb öelda, et karjajuhiks olemine on vaimne/hingeline üleolek koerast. Siin pole füüsilise üleolekuga midagi pistmist. Karjajuht on tark, sõbralik, usaldatav ja turvatunnet pakkuv! Kui koer ei tunne sinu vastu usaldust – ei saa sa olla karjajuht. Usalduse “tapjad” on karjumine, igasugune füüsiline karistamine, rihmast sikutamine, koera alistamine/allasurumine jne. Karjajuht ei alista oma karja liikmeid vaid karjaliikmed alistuvad talle vabatahtlikult ise. Enamus koera probleemkäitumistest tuleneb sellest, et tal ei ole karjajuhti. Karjajuhita koer on ebakindel ja tal ei jää muud üle, kui üritada ise karjajuhiks hakata! Vähem on neid koera kes on oma iseloomult sündinud alfa koeraks st. domineerivaks koeraks, kellel on vajadus karjajuhi positsiooni saamise nimel “võidelda”. Järgnevalt toon välja käitumised ja probleemid, mis viitavad, et sinu karjajuhi positsioon on koera jaoks jäänud ebaselgeks või sa ei käitu nagu karjajuht:

• koer uriseb su peale või koguni hammustab
• koera saab süüa enne sind/perekonda (et ta ei kerjaks)
• koer kuulab su sõna siis kui tal selleks tuju on
• koer on agressiivne teiste inimeste või loomade suhtes
• koer huvitub rohkem millestki muust, kui sinust (nt teistest koertest)
• koer märgistab pidevalt oma reviire, ka toas
• koer jookseb kodunt minema või jalutuskäikude ajal
• koer uriseb sikutusmängude ajal ja ei luba sul oma mänguasju võtta
• koer jookseb esimesena külalisi tervitama
• koer ei anna sulle teed, trügib esimesena ustest sisse/välja
• koer nõuab sinult tähelepanu, toitu, tegelemist jne.
• koer “ratsutab” sinu/pereliikmete peal

 Järgnevalt nõuandeid, kuidas taastada/tugevdada oma karjajuhi positsiooni:

• Jäta koera ebasobiv käitumine tähelepanuta – kiida õiget käitumist. Reageeri ebasobivale käitumisele vaid siis, kui see on ohtlik (nt hammustamine).
• Aktiviseeri koera, tee ennast huvitavaks, õpeta talle, et sinu tähelepanu on midagi erilist.
• Nõua koeralt, et ta annaks sulle teed, ära astu üle koera, õpeta, et ta kõnniks sinu järel mitte ees, õpeta teda, et ta läheks ustest sisse-välja alles peale sind või siis, kui oled andnud talle selleks loa.
• Ära luba jalutuskäikude ajal koeral rihmast tirida, õpeta koerale hoolitsema selle eest, et ta püsiks sinuga koos – sina valid kuhu minna, ära lase koeral valida jalutusmarsruuti.
• Õpeta oma koerale selgeks käsklus “Ei”, kuid väldi selle liigset kasutamist, ära unusta õige käitumise eest kiita!
• Ära luba kunagi koeral kasutada oma hambaid, ka mitte kogemata mängimise ajal. Lõpeta kohe mängimine ja ignoreeri koera, see on suurim karistus. Ära hakka koeraga jõudu katsuma ja ära ürita teda alistada – karjajuht ei pea kunagi oma üleolekut tõestama!
• Ära luba domineerival koeral magada/olla põrandast kõrgemal. Kui koer on nt diivani peal, ära istu tema kõrvale vaid kamanda koer sealt enne maha.
• Ära kunagi mine ise koera juurde, et temaga mängida, teda hellitada vms, kutsu koer enda juurde.
• Tee koeraga selliseid harjutusi, mis tähendavad tema jaoks sinu üleolekut – vaata ta hambaid, harja teda, pane teda paariks minutiks lamama, katsu ta suud, õpeta ta käppa andma, katsu ta saba jne.
• Ära reageeri, kui koer kerjab sinu tähelepanu. Kõikide tegevuste algatajaks oled sina. Mängu jm tegevust alustad ja lõpetad sina. Kõik sikutusmängud võidad sina (parem on selliseid jõukatsumise mänge üldse vältida). Jälgi et koer saaks sinu kiitusi, hellust vaid siis, kui ta täidab su käskluse. Ühesõnaga sina kui karjajuht otsustad millal mingit tegevust alustada ja millal lõpetada.
• Õpeta koerale selgeks, et külalisi tervitad esimesena sina. Sina kui karjajuht otsustad kes on teretulnud, kes mitte. Koera tervitatagu alati kõige viimasena. Sama kehtib ka sinu kojutulemise puhul, enne tervitad oma pereliikmeid, kõige viimasena koera.
• Õpeta koera sõnakuulelikuks. Tee temaga nii palju trenni, et ta reageeriks ka su sosinal antud käskluste peale. Mitte kunagi ära korda käsklusi! Ära kasuta treeningutel rihma abil korrigeerimist/kontrollimist. Jalutusrihm on välja mõeldud turvalisuse saavutamiseks, mitte koera treenimiseks!

Uuh, esimesel pigul võib tunduda kõik see üsna karm, aga tegelikult on koera elu tunduvalt lihtsam ja ka koer õnnelikum, kui tal on selged reeglid ja tal on karjajuht. Selline koer tunneb ennast kindlalt, tal ei ole stressi! Koerale tuleb pakkuda turvatunnet ja armastust, aga samas ei tohi unustada, et ta meie karjas kõige madalamal asuv karjaliige.